Milline on sinu tüüp?

Ta kuulis Marioni häält: “Ja siis on see tüdruk, Jean. Kui ma teda nägin, oli see veel üks ilmutus. Richard on temasse arumunud, nagu ta ütleb. Aga küsimus on selles, kellesse ta õieti armunud on. Ta on armunud teatud tüüpi, millessegi, mis mõjub tema riistale.” Marioni puhul üllatuslikult jäme väljend m õ j u b   t e m a   r i i s t a l e  sundis Annat talle uuesti otsa vaatama. Marion istus pingul, suur keha toolil jäik ja sirge, suu kokku pigistatud, sõrmed nagu küünised ümber tühja klaasi, millesse ta himukalt vahtis. “Ja mis on siis see armastus? Ta ei armastanud mind. Ta armastab suuri pruunijuukselisi rinnakaid tütarlapsi. Kui ma noor olin, oli mul ilus rind.” “Pähklipruun neidis,” ütles Anna, jälgides, kuidas himukas käsi tühja klaasi hoidis.

Doris Lessing “Kuldne märkmeraamat”

Päikeselapsed

Pärast seda hämmastavalt pikka novembrit peaks kohe viuhti koos sooja suvebriisiga peale tulema õnn, rahu ja stressivabadus. Aga ei, nii kui päike kiiskab ja on aeg hakata riideid seljast koorima, on põhjust uuesti pingete tekkimiseks. Allikas neile on nagu ikka haige kehakeskne ja end labaselt demonstreeriv ühiskond.

Sel ajal, kui tibid käisid talvel solaariumis, käisin ma ujulas trenni tegemas. Solaarium on üks kõige idiootsemaid väljamõeldisi ja nende kõige õigem koht ongi kaubanduskeskustes, nagu näiteks Tartu kaubamajas. Korraks tuli minulgi ühel meeleheitlikult hetkel, kui kaamos füüsiliselt ahistas (enne möödunud talve ma pidasin seda veidi sogajutuks, aga kahjuks põdesin ma selle haiguse väga rängalt üle, tõsimeeli), mõte minna lasta omale valguskiiritust otse näkku ja ihule. Raha mul ka ei olnud, et lennata kuhugi, kus inimestel silmad veel valgusega harjunud olid. Õnneks ma pidasin vastu ja boikoteerisin uhkelt igasugu “päikesekeskuseid”. Selle asemel olin soojas ujulas koos teiste tavaliste inimestega, st igas vanuses ja mõõdus veelembelistega.

Nüüd aga on tulemus käes. Kuidas ma lähen randa, kui mu päikest tagasi peegeldava keha eest tõmmatakse ilmselt päiksevarjud lahti? Sealjuures kui pole päevitust, paistavad ka parematel tütardel tihedamad kohad rasvkoes välja. Rääkimata sellest, et uusi päevitusriideid komplektis mingis kindlas suuruses osta ma ei saa, sest mul on kas a) olematud rinnad (variant parajad püksid); või b) ebanormaalselt pirnjas alakeha (variant paras top). Populaarsematest randadest nagu Pärnu, Kakumäe vmt on saanud lihtsalt Hollywoodi käepikendus, kus põhimõteteta, arvamuseta ja lällavate endademonstreerijate kõrvale pole võimalik minna lebotama. Varsti võib oma jalgu klaasikildude asemel äramurdunud kunstküüntega veristada kogemata.

Parematel päevadel olen ma omaarust üsna fit ja eesrindlik, halvematel surutakse ka mulle peale mõte, et olen paks, kole ja jube tark. Palun, mõistlikud tüdrukud, ärge minge enam solaariumisse, minge Aurasse valgusteraapiasse, kui kaamos peal. Alternatiiv on olemas. Miks enam kütta oma rahaga neid ahjusid, milles küpsevad meie igapäevased tibid? Või jumala eest, paneme talvel rahad ja jõud kokku ja lähme sooja kohta surma eest ära. Üksi on ikka kole nigel.

Pangea päev

Eile, 10.mail toimus esimene Pangea päev. Geograafiasõbrad juba aimavad, et tegemist on millegi globaalsega. Tõepoolest, Pangea päev on üleilmne filmihommik/päev/õhtu, sõltuvalt sellest, kus ajavööndis seda parasjagu vaadata. Netiülekandega jõuab live programm kõigini täpselt ühel ajal. Eestis toimus see TLÜs eile õhtul kell 21-01, kindlasti jälgiti ka kodudes.

Idee on super. Tore on teada, et mõneks tunniks ühendab sind nii paljude inimestega samad emotsioonid, mõtted, huvi. Ürituse esimeses pooles oli paar pärlimat videot, panen 3 oma lemmikut teile siia üles ka. Asja teeb aga irooniliseks see, et kui sa oled tükk aega kaasa elanud globaalsetele muredele ja rõõmudele ning saavutanud härda meeleseisundi, siis sellest lämmatava künismini on ainult imetilluke samm. Kahjuks sai see teises pooles astutud, sest filmiõhtu formaat amerikaniseerus maksimaalselt. See tähendab, et kui esimeses pooles vaheldusid eri kontinentidelt pärit põnevad lühifilmid muusikaliste ülesastumiste ja lühikeste sõnavõttudega ehk kava oli kiire, vaheldusrikas ja huvitav, siis teises pooles esines kõigepealt kurjakuulutavalt keski USA bänd “ameeriklane, aafriklane, hindu - kõik on sõbrad” lauluga, sellele järgnes pikk pisarakiskuja dokumentaal Lähis-Ida teemal ja siis veel paar moraliseerivat, üleskutsuvat ja armastust levitavat kõnet. Minu jaoks mõjub palju paremini, kui ma vaatan mingit huvitavat programmi sadade tuhandete teiste inimestega ühel ajal ja mõtlen, mida nemad tunnevad ja mõtlevad, kui et kuulan puust ja punaseks tehtud igikestvat “It is our world, we are one family” juttu. Aga kuidas ma olen nüüd ebatolerantne ja toidan veelgi oma suurimat stereotüüpi, valge ameeriklase stereotüüpi künismiga pärast liigutavat esimest kahte tundi? Vot, paradoks.

Igatahes kavatsen ma 10.mai 2009 taaskord jälgida Pangea päeva üritust, sest idee on väga lahe ja plussid kaaluvad mõned miinused kindlasti üles. Ja nüüd lubatud minu eilsed lemmikud (ülejäänusid võite Pangea päeva kodulehelt vaadata):

Raporteerin: vabatahtlikuna Uuskasutuskeskuses

Nagu ma mõnda aega tagasi teada andsin, otsib Uuskasutuskeskus vabatahtlikke abikäsi oma kauplustesse. Sain täna esimese korra käidud ja räägin, kuidas on.

Kevad on käes ja inimesed koristavad. See aga tähendab, et kogu kraam, millel on mingisugunegi väärtus ja mida ära ei taheta visata, tuuakse Uuskasutuskeskuse kauplustesse, riietest lauanõudeni. See kõik vajab esiteks sorteerimist, mis on täitsa lõbus tegevus. Nädalavahetustel korraldatakse täikasid, kus ka vabatahtlikud saavad aidata seda kõike maha müüa. Mina panin täna kokku pakke suurperedele, mis on küllaltki loominguline tegevus, arvestades, et teada nendest peredest pole tihti eriti rohkem kui liikmete arv ja vanus. Selle põhjal annad oma parima võimalikult kasulike ja eesrindlike pakkide koostamisel. Minu kaks peret olid siiski avaldanud ka soovi saada raamatuid ja nii tuhlasin pikalt Paide tänava UK “raamatukogus”. Ja wow misasju sealt leida võib, tõelistest pärlitest uskumatu saastani. Ise sooritasin kohe kaks ostu, ühe Selma Lagerlöfi ja vana kuulsa “Avameelselt abielust”, mis avab peagi mulle terve ühe põlvkonna tarkusepagasi inimese seksuaalsusest jmt, varustades mind teepeal kohutavalt vahvate keeleviguritega. Sissejuhatusest on mu lemmik “alkoholi tulemusena tekkiv kriitikalage hüperseksuaalsus naistel”. Seep’ see ongi!

Ja veel! Sooritasin ostu, mille peale iga vähegi moetundlik inimene läheks kadedusest rahavärvi. Ostsin üliilusa kandmata ja veel hinnasildiga kittelkleidi aastast 1978. Zara’st te seda ei leia, sest kapitalistidel pole aega nii ilusa mustriga riiet välja mõelda. Ja isegi kui oleks, siis ei saaks te seda 60 krooniga. Vabatahtlikud sealjuures võivad osta poole hinnaga (sic! 30 krooni!). Tõesti, ärge minge tundideks Virusse, et end oimetuks osta, minge parem appi UK’le ja te leiate RAUDSELT sealt väärt kraami endalegi!

Ahjaa, kui teil endal midagi üle on (riided, jalanõud, aksessuaarid, kodutekstiil, käsitöö, mänguasjad, hobivahendid, suveniirid, mööbel, koduelektroonika jm), siis viige need Uuskasutuskeskuse kauplustesse. Aga ärge viige teise järgu asju stiilis “UKsse või lõkesse?”, neid juba jagub. Viige asju, mis on korralikud, aga millele ei leidu enam kasutajat. Võite mulle ka tuua, viin siis ise, sest lähen peagi jälle!

Maailmaparandajad

Samal ajal kui me siin taastume volbriööst ja mõtleme end aina lähemale rattalt tolmukorra pühkimisele, on kärmed Eesti naised juba tegutsemas: “Esimest korda osalevad Eesti naised rahvusvahelisel rattaretkel Follow the Women, kuhu koonduvad üle 300 naise 30 riigist, et toetada rahu ja inimõigusi Lähis-Idas. Retk leiab aset 2.-16. mail ning läbib Liibanoni, Süüriat, Jordaaniat ja Palestiinat, täpsemalt Jordani jõe läänekalda alasid.” Follow the Women Eesti

Omal ajal kõndis Kristjan-Jaak Riiga ja valutas südant eesti keele ja meele pärast. Enam jalgsi käima ei pea, Riia on pigem naaberküla kui välismaa, eesti keelel ja meelel läheb olenemata vanade hädaldajate halast täitsa eesrindlikult. Iga tänapäeva Kristjan-Jaak ei jää loorberitele puhkama ja seab omale uued globaalsemad sihid ning võtab midagi ette. See tänapäeva KJ, kellest ma räägin, on üks lahedamaid ja meeldejäävamaid inimesi, keda mul on olnud au kohata, ja ma soovitan soojalt kõigil lugeda tema rännumeheblogi, sest enam ei pea sahtlisse kirjutama asjatult ning tegijad väärivad koheselt tunnustamist. Delfis on uudised, temal on lood elust.

Mine maailma ja proovi midagi paremaks teha. Kui sa selleks veel valmis ei ole, siis ela kaasa teistele ning avalda toetust. Sinu hea sõna ei jää märkamata!

Naised on Veenuselt, mehed on Marsilt, mõistus on Maalt.

Kauaoodatud Eesti Päevalehe lisaleht “Möte”, mis seekord rääkis “mehest” ja “mehelikkusest”, vastas täielikult ootustele. Sai mindud närvi, maha rahunetud, mõtteid mõlgutatud, huvitavaid mõttekäike loetud.

Näiteks arvatakse, et naise armastus on nagu poegi kaitsval loomal, mehe armastus peab olema aste kõrgemal; et tugevus, vaprus, ennastsalgavus, põhimõttekindlus ja vaimsus on mehelikud omadused; et mehe otsus võib olla ka see, et naise tahtmine jääb peale; et soomes on üks naine, kes küsib, kas naiste Skandinaavias kätte võideldud õigus olla koledad ja meestele vajadusel virutada on ikka seda väärt; et meeste pisarad on väärtus omaette, aateline ning üllas; ja üleüldse, kõik on kenasti looduse poolt nii seatud.

Teisalt arvatakse, et ehk tarbiksid ka naised vähem tooteid, mis nende keha kaubanduslikku ilmet kauem säilitavad, kui leiduks rohkem mehi, kes näeksid neis vahendite asemel eesmärke, tarbitavate asjade asemel tähenduslikke olendeid – tendents, mis tänapäeval läänes üha laimalt levinud; et võrdõiguslikkuse tunnustamine ja edendamine eeldab osavõttu meestelt  ja naistelt, tööandjatelt ja töötajatelt, valitsuselt, ajakirjanduselt, isadelt, emadelt – kõigilt; et lahteramine ja stereotüüpimine surub paratamatult inimese enda nendessesamadesse raamidesse; et mees võib tänu traditsiooniliste kodutööde äralangemisele tegeleda rohkem lastega; et traditsiooniliselt maskuliinseteks peetavad omadused nagu ratsionaalsus, iseseisvus jne on üldinimlikud, mis kehtivad nii meeste kui naiste puhul.

Traditsiooniliselt maskuliinse mudeliga selgeks tehes: lõpptulemus on 5:5 viik traditsioonide/konservatiivsuse/Jumala ja võrdõiguslikkuse/tolerantsuse/empaatia vahel. Esimeses võistkonnas pea kõik mehed, vaid üks naine, teises jagunevad osalejad soopõhiselt pooleks. Sellele annab selgituse Kadi Viik, öeldes:

“Naised pühendavad aega mõistmaks, mida tähendab olla naine. Nad mõtlevad, arutlevad, vaidlevad, loevad, kirjutavad ja uurivad, et mõista soorolle ning enda osa selles. Kas meeste kohta saab öelda sama? Või kas mehed lihtsalt on? Lähtepositsioon on naistel ja meestel muidugi vaieldamatult erinev, nagu eelmisest lõigust näha (seda lugege ise ajalehest –toim.). Naisuurijad on kirjutanud naisajalugu, naisajakirjandust, analüüsinud naiste seisundit poliitikas ja majanduses. Mehed on kirjutanud lihtsalt ajalugu, kirjandust, poliitikat ja majandust. Neil ei ole olnud mingit põhjust tõsta kuidagi esile enda rolli meestena. Midagi hakkab aga muutuma.”

Ja õnneks on intelligentseid inimesi, kes tahavad muutuda. Nemad esindavad seda teist võistkonda. Kui statistika küll näitab, et võistkonnad on võrdselt tugevad, on päriselus ilmselgelt pall veel peamiselt esimese võistkonna käes. Kindlasti aitab siin kaasa koduväljak ja eriti tahtmatus koduväljakult lahkuda. Aga on kohti, kus taevas on sinisem, mõistus on vahedam ja inimesed on rõõmsamad. Loodetavasti saab ka Eestist ühel päeval selline, sest kõik ju teavad: lõpuks võidavad ikkagi head!

Süsihappegaasiõhupallipealetung

Austraalia reklaam, mis teeb silmale nähtavaks, kui palju süsihappegaasi me toodame fossiilse kütuse arvelt. Igas õhupallis on kuni 50g kasvuhoonegaasi ja iga majapidamine (korrektsuse mõttes siis iga majapidamine Austraalias Victoria maakonnas) toodab igal aastal 12 tonni kasvuhoonegaasi, st 240 000 õhupalli. Pärit siit, kust huvilised võivad leida ka tohutus koguses fakte kodus energia säästmise kohta.

Agentuur

Eesti “Office”. Jah, leidsin ühest teisest blogist ja temal on ka Eesti “Office” selle kohta öeldud. Aga pole hullu, ma mängin esimest korda. Netipada ütleb, et tegemist on Kuldmuna 2008 auhinnagalal näidatud klippidega. Minu lemmikud Agentuurist on Maido, Ago ja Panga-Reet:

Hea vaheldus punnitatud ja koledale huumorile.

Appi, mu silmad on liiga paksud!

Keskkoolis oli üks õpetaja, kes jättis mulle väga sügava mulje. Selline vanemapoolne naine, kelle pilgus peegeldus elutarkus, olekust kumas enesekindlust. Teda meenutades mõtlen tihti, et huvitav, milline ma kuskil 40 aasta pärast välja näen: millised jooned on aeg jätnud mu nahale, kas on need sügavad mõttevaod otsmikul või naerukortsud silmade ümber, kuidas mõjub mu silmavaade ja hoiak.

Paar päeva tagasi sattusin nägema mingit üsna suvalist dokumentaali sellest, millistele iluprotseduuridele Hollywoodi staarid ja muud totrad ja ilusad oma raha raiskavad. Natukene uskumatu oli tõesti, et kõik sellised “iluprotseduurid” olemas on, poleks osanud arvatagi. Ma arvan, et seda filmi peaks näitama ETV väärtfilmi seerias või näiteks praegu keskkonnakuu programmi suruma, et see tuleks kohe pärast mingit näljahäda või veepuuduse saadet, siis ilmselt mõjuks ta veelgi paremini. Filmis ühes kohas klatsiti, et keegi staar olla lasknud endal ka põlveketra kohendada. Tuli meelde üks South Parki osa, kus Kyle’i isa täitis oma kauaaegse unistuse ning laskis end delfiiniks opereerida (vaadake kindlasti lõpuni, kui ilusaks delfiiniks ta saab). Hea lahendus väljasurevate liikide päästmiseks. Samuti meenus Terry Gilliami film “Brazil”, kus peategelase ema laskis endale filmi käigus järjest enam siluvaid operatsioone teha, kuni lõpuks ühes stseenis, kui ta parasjagu mitme noormehega korraga flirtis, hüüdis ta 35aastane poeg “Mother?” ning ema vastas: “Stop calling me that!”

Ma kuulutan välja longituud-äraarvamismängu. Mis te arvate, kumb enne vanaks saab, kas mina või Madonna?

Iialgi varem pole ma olnud oma tselluliidi üle uhkem. Mõne aja pärast on see üsna taganõutud kraam, aga unustage ära, mu sündimata lapsed vajavad seda. Samuti nagu naeratust, mis mu näolt ka 40 aasta pärast neile vastu vaatab, kuna botox pole mu lihaseid halvanud.

Aga silmad, kurask, on ikka kole paksud mul…

Teatan avalikult: olen homoseksuaalne

Homoseksuaalsus on üks nendest inimelu tõikadest, mis on jätkuvalt mõistetamatult diskrimineeritud. Siinkohal leiavad ateistid ja kristlased, eestlased ja venelased, noored ja vanad, mehed ja naised kõik kenasti ühise keele ja argumenteerides stiilis “Jumal pole nii loonud” või “Loodus pole nii seadnud” või “Käbi ei kuku kännust kaugele”, et homoseksuaalsus on perverssus ning maailm oleks parem koht, kui ühiselt võideldes hävitatakse see haigus (ehk saavutaksime ideaalse korra nagu Hitleri Saksamaa või Stalini NL, kus “puudus” homoseksuaalsus (nagu ka juudid ja jõulupuud)).

Esimene viga, mida homofoobid teevad, on see, et nad käsitlevad inimese seksuaalsust puhastes sinistes ja punastes toonides, eirates värvispektri laia ulatust ning mitmete varieeruvate lillade vahetoonide olemasolu. Läheme ajaloos tagasi aega, kui inimene veel kobas pilkases pimeduses ning oli pea võimetu rääkima elu loomulikkudest osistest nagu keha, seksuaalsus ja seksuaalne tervis. Leiame end aastas 1948 (pime aeg tõesti, mil meie praegu veel täies elujõus lähisugulased kannatasid räigete inimõiguste rikkumiste käes, teadmata, et juba järgneval aastal küüditatakse taaskord paljude nende sõpradest-tuttavatest, ehk nemad isegi). Alfred Kinsey, keda peetakse üldiselt seksoloogia isaks ning inimese seksuaalsuse teadusliku uurimise aluspanijaks, arendas koos paari kolleegiga oma uurimistöö tutvustamiseks välja nn Kinsey skaala. Skaala ühes otsas on täielik heteroseksuaalsus, teises aga täielik homoseksuaalsus, nende vahel mitmeid invariante. Indiviid võib oma seksuaalsust määrata skaala väga erinevates punktides asuvaks.

Aga oota, ütleb mõni teadjam, Kinsey panus seksoloogiasse on küll määramatu, kuid tema meetodid ja seetõttu tulemused teaduslikult kaheldavad, kuna ta empiiriliste uuringute valim ei olnud piisavalt teaduslikult leitud. Hea küll, mu õiglust taga ajav homofoobsete tunnetega vastuvaidleja, sul on õigus tema kergelt kaldus valimi suhtes, aga selles suhtes on ju põhjust siis rõõmustada, kuna homoseksuaalsus pole ühiskonnas nii levinud, nagu tema vabatahtlike ja vabameelsete uurimisaluste vastused andsid alust esimese hooga arvata. Ütleme, et skaala paremasse otsa paigutab end u 5% inimestest. Skaala kontsepti suhtes ei muuda see midagi. Sama arvas Fritz Klein, kes 30 aastat hiljem, aastal 1978 arendas Kinsey skaalat edasi ning lõi Kleini seksuaalse orientatsiooni võrgustiku, mis on tunduvalt mitmetahulisem.

Kõik see tõstatab küsimuse, millal on inimene homoseksuaalne? Kui inimene elab (puritaanidele südamerahustuseks) ühes monogaamses heteroabielus surmani ning saab, ütleme, kolm last, kuid terve oma seksuaalelu aja unistab või fantaseerib samast sugupoolest, kas ta on siis hetero- või homoseksuaalne? Aga kui vanematekodu tohutust pingest vabanevad üliõpilased eksperimenteerivad ühikapeol, on samasoolisega vahekorras (loomulikult naine naisega, see on ju lahe), kuid ülejäänud elu on vaid heteroseksuaalsetes suhetes, on ta siis hetero või homoseksuaalne? Aga kui tema viimased 3 seksuaalset kokkupuudet on homoseksuaalsed, sest näiteks lausa mitmel ühikapeol oli pingemaandus nii suur, kuid ta ise defineerib end heteroseksuaalsena, kumb ta siis veel on?

Minu arust on naisekeha ilus, nii esteetiliselt kui erootiliselt. Ma võin vabalt mõelda sellest seksuaalseid mõtteid ja need mõtted võivad mulle vabalt seksuaalselt mõjuda. Reaalsuses ma ei tunne seksuaalset tõmmet naissoo vastu. Mis me siis järeldame? Olen 10% homoseksuaalne. Millise näpu ja varba ma endal maha pean saagima ja Jumalale andma, sest loodus pole neid mu keha külge tegelikult tahtnud seada?

Kunagi pimedatel ja mustadel aegadel olid naised võimsalt diskrimineeritud (väikses Sveitsi maakonnas Appenzell Innerrhodenis anti Euroopas viimase territoriaalse üksusena naistele valimisõigus 1990.aastal). Naised poleks kindlasti saanud hakkama ilma aktiivsete inimesteta, kes nende inimõiguste eest võitlesid, kuigi ma ei oleks nii sinisilmne, et arvaks, et ainult tänu neile saan ma täna ülikoolis õppida, ise elatist teenida või valimas käia. Demokraatia juured on ühiskonna industrialiseerumises, mil ka senini marginaalsed grupid nagu naised oli vaja kaasata tööturule. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutusid nad ka potentsiaalsete valijatena. Pealegi on tegu poolega inimkonnast, üsna raske on sellist osa pimeda kontrolli all hoida (ja ometigi pole olukord paljuski kohtades siiani muutunud). Homoseksuaalsete puhul on lood natukene keerulisemad, sest nad on vähemuses ja lausa niivõrd, et neid kui väga tasuvat valijategruppi vmt pole mõtet püüdma hakata, sest lihtsam on meelitada kõik silmale meeldivalt nähtaval olevad Pirogovi skinhead‘id valima, lubades homoseksuaalsus ära hävitada. Ma leian, et väga oluline on, et mõistusega heterod avalikult toetaks kõiksugu vähemusi, et vähemalt meie lapsed saaksid elada tolerantsemas, aktsepteerivamas, loomingulisemas ning põnevamas maailmas. Täna ei kujuta enam keegi endale ette, et neid vastu nende tahtmist kapisuurusesse vagunisse topitakse ning maailma äärele saadetakse, miks olla ise pimedad küüditajad?

Mina tegin enda jaoks esimese sammu. Germ.rom. instituudi stendil oli reklaamplakat eelmisel kuul loodud Tartu geinoorte ühendusele. Täna oli nende esimene filmiõhtu, kus näidati väga head filmi Raibow’s End. Ka mina käisin seal, sest tahtsin seda filmi näha. Ma käisin üksi, kuna teised, keda kutsusin, ei saanud tulla. Ma ei läinud sinna uljalt nagu muidu kinno või teatrisse, sest mul pole kuigi palju kokkupuuteid homoseksuaalsete inimestega ja ka mul on omad tobedad eelarvamused. Aga ma läksin sinna julgemalt kui ma oleks läinud samal ajal filosoofiateaduskonna, kus film toimus, vastas olevasse Pirogovi parki, kus needsamad skinhead’id viina jõid. Sest homoseksuaalsed on tavalised inimesed nagu heteroseksuaalsedki ning tore on koos teiste omasugustega targemaks saada.

Mul on kahju, et ma pole praegu mitte keegi, aga ma luban, et kui see olukord ühel päeval muutub, annan ma endast parima võitluses selle ainsa haiguse vastu, mis on surmav, kuid kahjuks mitte selle põdejale. See haigus on ignorantsus.