Kui tihti sa mõtled, kuidas on su kätte jõudnud nahkkindad, hommikusöögilauale praemunad, meigikotti kogu müriaad meigiasju? Kas oled meelt lahutanud loomaaias, rändtsirkuses, vaadates mõnd üleannetute ahvidega perekomöödiat?
Mõni kuu tagasi sattusin restorani, kus pakuti foie gras’d. Kõlab peenelt, maitses taevalikult. Seda kõike tänaseni, kui lugesin, kuidas see grumaansuse meistriteos toidulauale jõuab, ja nägin seda väga selgelt edasi andvat videot liikumise Loomade Nimel koduleheküljel. Peale selle on seal veel mitmeid nägemist väärt videosid ja lugemist väärt infot.
Kutsun samas üles boikoteerima loomaaianimelist institutsiooni, mis minu silmis ei õigusta end sellisel kujul, nagu ta tänapäeval jätkuvalt on, mitte kuidagi. Kui võrrelda, palju ma õpin tiigri kohta, kui vaatan teda selles raudsõrestikuga asfaltpuuris, sellega, kui vaatan mõnda dokumentaali sellest, kuidas ta oma loomulikus keskkonnas elab (kusjuures asjakohase DVD saan ma täiesti vabalt laenutada tasuta raamatukogust, näiteks Tartu Linnaraamatukogust), siis ilmselgelt kaalub teine variant esimese üles. Mida õpib sellest järeltulev põlvkond, kui teda viiakse ekskursioonile vaatama täiesti otstarbetult vangistatud loomi? Ilmselt võib nii lõpuks õigustada ka toiduks kasvatatavate loomade väärkohtlemist, karusnahksete toodete ostmist, mõne eksootilise looma “kodustamist”.
Lugedes infot ja vaadates neid videosid, mis Loomade Nimel kodulehel üleval on, jääb üle ainult tunnistada, et ka sina ja mina panustame sellise korra jätkusuutlikkusse.
“Rahvuse suurus ja selle moraalne areng on mõõdetavad selle järgi, kuidas see kohtleb loomi.” – Gandhi
