Internetiavarustest võib leida nii mõndagi: filosoofiat, sotsioloogiat, poliitikat, meelelahutust, huumorit. Viimase alla paigutan paar lehte, millele olen sattunud, veetes pimedaid öötunde arvutitaga. Palun naerge teiegi kaasa paarile säravamale pärlile (viimane neist võib isegi teie maailmapilti avardada, kui palju on meie ümbes sellist, millest aimugi pole) : Saa vabaks pornograafiasõltuvusest, Pääsetee homoseksuaalsetele, Maggot Lover.

Olen hakanud üha rohkem imestama, kuidas saavad anno 2008 eksisteerida sellised leheküljed nagu esimesed kaks. Et veel praeguselgi ajal õpetatakse:

1) Jumal andis meile mõned väga selged juhendid, milline seks on vastuvõetav. Jumal lubab seksi abielus paaridele ja seda mehe ja naise vahel (Markuse 10:6-9; 1.Moosese 2:24). Iga seksuaalne tegevus väljaspool seda on patt, millel on tagajärjed ja mõnel juhul eluaegsed.

2) Masturbatsioon on sõltuvuslik ja annab ihale jalgealuse meie meelte kontrollimiseks. Samuti see hävitab meie abielu sekselu, häälestades meid seksuaalselt endale. Masturbatsioon ei õpeta meile midagi meie abikaasade armastamise kohta ja enda andmisest talle seksi ajal. Samuti see on ainult oma enda ihade rahuldamine.

3) Väldi inimeste vaatamist seksuaalsel viisil. Kui sa ei suuda vaadata inimest ilma seksuaalsete mõtetega, siis ära vaata üldse!

4) Homoseksualistide ja lesbide käitumine on õpitud käitumine. Jumal lõi inimesed heteroseksuaalseteks. Homoseksulaism on väliste mõjude tulemusel tekkinud elustiil. Homoseksualism ei ole kaasasündinud probleem, sellest on võimalik vabaneda.

Huvitav on see, et pornograafia on midagi, mida ei tohi vaadata, sest see teeb sind räpseks, võimendab su pärispattu tuhandekordselt ja kui sa veel peaksid masturbeerima, siis saab inferno sulle olema igikestev. Unusta ära paradiis ja kõik see muu hea, mis su roojane hing muul juhul pärast surma ehk näeks. Aga et pornograafia on rõve, sest ta on ebaloomulik, alandav, teeseldud ja kohtleb nii mehi kui naisi täielike objektidena, on võimalikult elukauge ja õpetab valesid väärtusi, sest kogu inimlik aspekt suguühte juurest on eemaldatud, vot see polegi kuigi oluline. Kristlane ei pea teadma, miks miski on halb, piisab sellest, kui autoriteedid selle halvaks kuulutavad, sest patune on ta nii või naa. Ja ma ei hakka homoseksuaalsuse kohta sõna võtmagi, kuna antud juhul piisab minu meelest väga lihtsast ja loogilisest küsimusest: kui homoseksuaalsus on õpitav, siis miks, MIKS peaks keegi vabatahtlikult tahtma olla homoseksuaalne sellises vaenulikus ühiskonnas?

Juba vaikselt hakkasime ärrituma, eks? Aga tasub meenutada, et need lehed on seal juba mõnda aega olnud koos igasugu muu kräpiga, mis netis iidamast-aadamast alles. Siis aga selgub Postimehest: Elukultuuri Instituut avas täna internetiportaali abort.ee, kus käsitletakse inimese sünnieelse arengu ning abordi reaalsusega seonduvaid küsimusi. Täna tähendab 7.aprilli aastal 2008. Sealt saame muuhulgas teada, et abort pole õigustatud ka juhul, kui lapsel on tuvastatud väärareng, kui ta on vägistamise või intsesti tulemus. Sealt tsiteeriksin vaid ühte lõiku, mis hõlmab minu meelest kenasti kogu kristliku seksuaalsuse ja reproduktiivsuse paradigma negatiivseid ja ometigi täies elujõus olevaid aspekte:

Vägistamine ja intsest on hirmuäratavad kuriteod, mille pahelisust on kerge üle kanda täiesti valedele isikutele, nagu naisele või lapsele. Siiski on ainukene kuritegelik osapool vägistamise juures just nimelt vägistaja. Tema ainukesena väärib ka karistust. Naise isiksust ja eneseväärikust on vägistamine küll sügavalt haavanud, kuid tema põhjavat olemust ja sellega kaasnevat inimväärikust ei ole isegi puudutatud. Tõelist inimväärikust ei saa keegi naiselt röövida peale tema enda. Süütu lapse tapmine on aga tegu, mis teeb ka emast süüdlase ning kahjustab ühtlasi tema inimväärikust.

P.Bourdieu räägib teoses “Meeste domineerimine”, kuidas kirik on üks mõjukamaid institutsioone, mis säilitab status quo’d. Naiste peal rakendub sümboolne vägivald, mida on raske hoomata, kuna see ei väljendu puhtfaktiliselt nagu valimisõiguses, õiguses omada oma vara, loorikandmises, keelus olla meestega samas ruumis jne. Kui aga lugeda, mida propageerib abort.ee, on ilmselge, et võrdõiguslikkusest on asi jätkuvalt kaugel. Alates hetkest, mil seksuaalakt on lõppenud, on vastutus naise õlul. Sealjuures ei ole tähtis, kuidas laps sai eostatud, mis arvab isa lapse sünnist, millisesse peresse ta sünnib. Lehekülg ei propageeri jällegi mitte mingil kombel ennetavaid vahendeid nagu seksuaalhariduse andmine ja preservatiivide kasutamine (viimane pole ju lubatutki). Ja on lausa uskumatu, et mainitud Elukultuuri Instituudi lehelt leiame artikli, mis käsitleb naiste ümberlõikamist, ja sealjuures suudab see ikkag üle minna aruteluks abordi üle, väites muuseas:

Tegelikult ei ole Aafrika genitaalide lõikaja noal ja nõelal ning Lääne reproduktiivtervishoiutöötaja vaakumsondile või kontratseptiividel suhtumise osas suurt vahet.

Ühesõnaga, keha jõhker deformeerimine võrdub rasestusvastaste vahendite kasutamisega.

Kui nüüd juba päris närvi olla, siis paneb täpi i-le veel viimane asi. Vaadake filmi “Jesus Camp”. Ja mõelge, et 28. mail 2007 avati USAs esimene muuseum maailmas, mis ei põhine teaduslikul alusel, kuid esitleb oma materjali tõena: Creation Museum. Pärast neid kahte näete, et asi on naljast väga kaugel.

Vastukaaluks abort.ee üleskutsele reklaamida neid ja toetada, kutsun iga mõtlevat inimest üles tegema antireklaami kõigile siiani prevalveerivatele vananenud usudogmadele. Propageerige ennetamist, teadusel põhinevat argumenteerimist, laiemalt kui põhjus-tagajärg mõtlemist. See, mis usus on hea, on üldinimlikud väärtused, mis ei põhine Piiblil, vaid empaatial ning mõttejõul. Ma ei ole halvem inimene, sest ei usu kristlikku Jumalasse või sellesse, et olen sündinud patusena, ning mitte keegi ei saa mind tembeldada amoraalseks selle põhjal.