Kommentaarid Teatan avalikult: olen homoseksuaalne kohta

Kirjutas V.A.

V.A. — Fri, 18 Apr 2008 10:24:38 +0000

Kas link sinna kuidagi ei teki niigi? Hm. Ma muidugi ei tea, mida sa näed oma ekraanil. Vastasel korral: http://tsitronkollane.wordpress.com/

Kirjutas mehejutt

mehejutt — Fri, 18 Apr 2008 10:17:44 +0000

Kus saab Sinu blogi lugeda?

Kirjutas V.A.

V.A. — Fri, 18 Apr 2008 10:16:34 +0000

Tegelikult mõned olid, sõnavõtjad. Krister Paris näiteks. Ja Rein Ruutsoo. Aga ootasin ise ka, et vahest tuleb mõni mõjukam. Mõtlesin, et mida olnuks kaotada kas või Savisaarel. Lootsin, et president Ilvesel võiks see toetusavaldus psühholoogiliselt vast kõige lihtsam olla — pealegi, 2006. aasta jõuluintervjuus Eesti Ekspressile ta sisuliselt samasooliste abielusid pooldas. Aga kõik olid vait.

Tõtt-öelda sellest ühiskondlikust oimetusest nördinuna (küsimus polnud ju kaugeltki ainult homofoobias) ma suuresti oma blogi ka tegin…

Kirjutas mehejutt

mehejutt — Fri, 18 Apr 2008 09:53:51 +0000

Iseenesest ju naljakas, et pärast nii kiidetud organiseeritud ning efektiivset politseitööd aprillirahutuste ajal ei suuda nüüd seesama politsei tagada rahumeelse paraadi turvalisust. Tundub natukene kallutatud efektiivsus.

Miks ükski heteroseksuaalne avaliku elu tegelane pole sel teemal sõna võtnud? Toetavalt loomulikult. Mulle vähemalt ei meenu keegi. Justiitsminister võiks ju paar head sõna öelda ja eeskuju anda. Unistus on ilus kui vikerkaar…

Kirjutas V.A.

V.A. — Fri, 18 Apr 2008 09:43:06 +0000

Arvan, et diskussioon on parem kui diskussiooni puudumine. Arvan, et pride on parem kui pride’i puudumine. Arvan, et hirme ja foobiaid tuleb seejuures tõsiselt võtta (hirme on igasuguseid: mõni eesti lapsevanem võib ju karta, et ta laps abiellub venelasega, juudiga või – oh õudust! – mustanahalisega, ja “solgib geenid ära”, ja tema hirm võib olla täiesti siiras ning reaalne — eks mõju rahustitablett tallegi).

Aga rvan ka, et avalikkus on parem kui varjatus. Demokraatlik ühiskonnakorraldus lausa eeldab indiviidi osalust avalikus diskussioonis. Eesti on nii väike, et mugavat rahulikku nišikest eluks leida on väga raske. Ikka sõidab reaalsus varem või hiljem sisse. Aga Eesti väiksus tähendab ka seda, et igaüks võib seda rohkem ära teha.

Orientatsioon, jah, võiks olla eraasi. Aga mida see tähendab? Heteroseksuaalne orientatsioon on n-ö norm ja vastavast afirmatsioonist (seda kinnitavast/püsistavast käitumisest) kubiseb meie ühiskonna argielu enam-vähem iga hetk (nt reklaamid, aga ka tavaline vestlus nt bussis, mida reisija kuulama võib juhtuda).

Mingi vähemuse (seksuaalse, usulise jne) demonstratsioon kahtlemata tugevdab ühiskonda, seda ei saa võrrelda riikliku propagandaga enamuse või valitseva režiimi toetuseks (a la oktoobriparaad). Vähemuse kaitseta ei saa olla demokraatiat.

Riik ei peaks olema propagandamasin, aga peaks looma seadusandluse näol soodsad raamid sallivusele, võrdõiguslikule jms. Võimaliku konflikti puhul peaks riik selgelt poole valima, peaks ütlema selgelt, et meie riik on selline, kus me soosime sallivust ja võrdseid õigusi jne. Möödunud aasta suvel aga Eesti riik ja Tallinna linn vaikisid — kui oli järsku küsimus, kas pride toimub või mitte (sest politsei ei suutvat julgeolekut tagada). Nad vaikisid, ja valisid selle vaikimisega sisuliselt skinheadide ja usufundamentalistide poole (kes rääkisid mingitest Eesti traditsioonidest, mida homod nii hirmsasti ohustavat). Aga pride toimus õnneks ja möödus väga rahumeelselt. Pealtvaatajad olid ju ülimalt sõbralikud.

Ma arvan, et eestlaste usuline leigus on üks müüt. See on pigem usuline harimatus. NSVL oli mu meelest riik, kus valitses totaalne religioosne fanatism, mida küll mingi eriti teadusliku maailmavaatena serveeriti. See oli mingi eriti räige teokraatia õigupoolest. See utopistlik maailmavaade kujutles seejuures inimest eriti ratsionaalse, igati kalkuleeritava olendina — kõik inimese tahud, mis võisid selles kalkuleeritavuses kahtlusi tekitada (usk, seksuaalsus) olid demoniseeritud ja kriminaliseeritud — ja maha vaikitud.