Keskkoolis oli üks õpetaja, kes jättis mulle väga sügava mulje. Selline vanemapoolne naine, kelle pilgus peegeldus elutarkus, olekust kumas enesekindlust. Teda meenutades mõtlen tihti, et huvitav, milline ma kuskil 40 aasta pärast välja näen: millised jooned on aeg jätnud mu nahale, kas on need sügavad mõttevaod otsmikul või naerukortsud silmade ümber, kuidas mõjub mu silmavaade ja hoiak.

Paar päeva tagasi sattusin nägema mingit üsna suvalist dokumentaali sellest, millistele iluprotseduuridele Hollywoodi staarid ja muud totrad ja ilusad oma raha raiskavad. Natukene uskumatu oli tõesti, et kõik sellised “iluprotseduurid” olemas on, poleks osanud arvatagi. Ma arvan, et seda filmi peaks näitama ETV väärtfilmi seerias või näiteks praegu keskkonnakuu programmi suruma, et see tuleks kohe pärast mingit näljahäda või veepuuduse saadet, siis ilmselt mõjuks ta veelgi paremini. Filmis ühes kohas klatsiti, et keegi staar olla lasknud endal ka põlveketra kohendada. Tuli meelde üks South Parki osa, kus Kyle’i isa täitis oma kauaaegse unistuse ning laskis end delfiiniks opereerida (vaadake kindlasti lõpuni, kui ilusaks delfiiniks ta saab). Hea lahendus väljasurevate liikide päästmiseks. Samuti meenus Terry Gilliami film “Brazil”, kus peategelase ema laskis endale filmi käigus järjest enam siluvaid operatsioone teha, kuni lõpuks ühes stseenis, kui ta parasjagu mitme noormehega korraga flirtis, hüüdis ta 35aastane poeg “Mother?” ning ema vastas: “Stop calling me that!”

Ma kuulutan välja longituud-äraarvamismängu. Mis te arvate, kumb enne vanaks saab, kas mina või Madonna?

Iialgi varem pole ma olnud oma tselluliidi üle uhkem. Mõne aja pärast on see üsna taganõutud kraam, aga unustage ära, mu sündimata lapsed vajavad seda. Samuti nagu naeratust, mis mu näolt ka 40 aasta pärast neile vastu vaatab, kuna botox pole mu lihaseid halvanud.

Aga silmad, kurask, on ikka kole paksud mul…