Pangea päev

Eile, 10.mail toimus esimene Pangea päev. Geograafiasõbrad juba aimavad, et tegemist on millegi globaalsega. Tõepoolest, Pangea päev on üleilmne filmihommik/päev/õhtu, sõltuvalt sellest, kus ajavööndis seda parasjagu vaadata. Netiülekandega jõuab live programm kõigini täpselt ühel ajal. Eestis toimus see TLÜs eile õhtul kell 21-01, kindlasti jälgiti ka kodudes.

Idee on super. Tore on teada, et mõneks tunniks ühendab sind nii paljude inimestega samad emotsioonid, mõtted, huvi. Ürituse esimeses pooles oli paar pärlimat videot, panen 3 oma lemmikut teile siia üles ka. Asja teeb aga irooniliseks see, et kui sa oled tükk aega kaasa elanud globaalsetele muredele ja rõõmudele ning saavutanud härda meeleseisundi, siis sellest lämmatava künismini on ainult imetilluke samm. Kahjuks sai see teises pooles astutud, sest filmiõhtu formaat amerikaniseerus maksimaalselt. See tähendab, et kui esimeses pooles vaheldusid eri kontinentidelt pärit põnevad lühifilmid muusikaliste ülesastumiste ja lühikeste sõnavõttudega ehk kava oli kiire, vaheldusrikas ja huvitav, siis teises pooles esines kõigepealt kurjakuulutavalt keski USA bänd “ameeriklane, aafriklane, hindu – kõik on sõbrad” lauluga, sellele järgnes pikk pisarakiskuja dokumentaal Lähis-Ida teemal ja siis veel paar moraliseerivat, üleskutsuvat ja armastust levitavat kõnet. Minu jaoks mõjub palju paremini, kui ma vaatan mingit huvitavat programmi sadade tuhandete teiste inimestega ühel ajal ja mõtlen, mida nemad tunnevad ja mõtlevad, kui et kuulan puust ja punaseks tehtud igikestvat “It is our world, we are one family” juttu. Aga kuidas ma olen nüüd ebatolerantne ja toidan veelgi oma suurimat stereotüüpi, valge ameeriklase stereotüüpi künismiga pärast liigutavat esimest kahte tundi? Vot, paradoks.

Igatahes kavatsen ma 10.mai 2009 taaskord jälgida Pangea päeva üritust, sest idee on väga lahe ja plussid kaaluvad mõned miinused kindlasti üles. Ja nüüd lubatud minu eilsed lemmikud (ülejäänusid võite Pangea päeva kodulehelt vaadata):

Raporteerin: vabatahtlikuna Uuskasutuskeskuses

Nagu ma mõnda aega tagasi teada andsin, otsib Uuskasutuskeskus vabatahtlikke abikäsi oma kauplustesse. Sain täna esimese korra käidud ja räägin, kuidas on.

Kevad on käes ja inimesed koristavad. See aga tähendab, et kogu kraam, millel on mingisugunegi väärtus ja mida ära ei taheta visata, tuuakse Uuskasutuskeskuse kauplustesse, riietest lauanõudeni. See kõik vajab esiteks sorteerimist, mis on täitsa lõbus tegevus. Nädalavahetustel korraldatakse täikasid, kus ka vabatahtlikud saavad aidata seda kõike maha müüa. Mina panin täna kokku pakke suurperedele, mis on küllaltki loominguline tegevus, arvestades, et teada nendest peredest pole tihti eriti rohkem kui liikmete arv ja vanus. Selle põhjal annad oma parima võimalikult kasulike ja eesrindlike pakkide koostamisel. Minu kaks peret olid siiski avaldanud ka soovi saada raamatuid ja nii tuhlasin pikalt Paide tänava UK “raamatukogus”. Ja wow misasju sealt leida võib, tõelistest pärlitest uskumatu saastani. Ise sooritasin kohe kaks ostu, ühe Selma Lagerlöfi ja vana kuulsa “Avameelselt abielust”, mis avab peagi mulle terve ühe põlvkonna tarkusepagasi inimese seksuaalsusest jmt, varustades mind teepeal kohutavalt vahvate keeleviguritega. Sissejuhatusest on mu lemmik “alkoholi tulemusena tekkiv kriitikalage hüperseksuaalsus naistel”. Seep’ see ongi!

Ja veel! Sooritasin ostu, mille peale iga vähegi moetundlik inimene läheks kadedusest rahavärvi. Ostsin üliilusa kandmata ja veel hinnasildiga kittelkleidi aastast 1978. Zara’st te seda ei leia, sest kapitalistidel pole aega nii ilusa mustriga riiet välja mõelda. Ja isegi kui oleks, siis ei saaks te seda 60 krooniga. Vabatahtlikud sealjuures võivad osta poole hinnaga (sic! 30 krooni!). Tõesti, ärge minge tundideks Virusse, et end oimetuks osta, minge parem appi UK’le ja te leiate RAUDSELT sealt väärt kraami endalegi!

Ahjaa, kui teil endal midagi üle on (riided, jalanõud, aksessuaarid, kodutekstiil, käsitöö, mänguasjad, hobivahendid, suveniirid, mööbel, koduelektroonika jm), siis viige need Uuskasutuskeskuse kauplustesse. Aga ärge viige teise järgu asju stiilis “UKsse või lõkesse?”, neid juba jagub. Viige asju, mis on korralikud, aga millele ei leidu enam kasutajat. Võite mulle ka tuua, viin siis ise, sest lähen peagi jälle!

Maailmaparandajad

Samal ajal kui me siin taastume volbriööst ja mõtleme end aina lähemale rattalt tolmukorra pühkimisele, on kärmed Eesti naised juba tegutsemas: “Esimest korda osalevad Eesti naised rahvusvahelisel rattaretkel Follow the Women, kuhu koonduvad üle 300 naise 30 riigist, et toetada rahu ja inimõigusi Lähis-Idas. Retk leiab aset 2.-16. mail ning läbib Liibanoni, Süüriat, Jordaaniat ja Palestiinat, täpsemalt Jordani jõe läänekalda alasid.” Follow the Women Eesti

Omal ajal kõndis Kristjan-Jaak Riiga ja valutas südant eesti keele ja meele pärast. Enam jalgsi käima ei pea, Riia on pigem naaberküla kui välismaa, eesti keelel ja meelel läheb olenemata vanade hädaldajate halast täitsa eesrindlikult. Iga tänapäeva Kristjan-Jaak ei jää loorberitele puhkama ja seab omale uued globaalsemad sihid ning võtab midagi ette. See tänapäeva KJ, kellest ma räägin, on üks lahedamaid ja meeldejäävamaid inimesi, keda mul on olnud au kohata, ja ma soovitan soojalt kõigil lugeda tema rännumeheblogi, sest enam ei pea sahtlisse kirjutama asjatult ning tegijad väärivad koheselt tunnustamist. Delfis on uudised, temal on lood elust.

Mine maailma ja proovi midagi paremaks teha. Kui sa selleks veel valmis ei ole, siis ela kaasa teistele ning avalda toetust. Sinu hea sõna ei jää märkamata!