Ta kuulis Marioni häält: “Ja siis on see tüdruk, Jean. Kui ma teda nägin, oli see veel üks ilmutus. Richard on temasse arumunud, nagu ta ütleb. Aga küsimus on selles, kellesse ta õieti armunud on. Ta on armunud teatud tüüpi, millessegi, mis mõjub tema riistale.” Marioni puhul üllatuslikult jäme väljend m õ j u b t e m a r i i s t a l e sundis Annat talle uuesti otsa vaatama. Marion istus pingul, suur keha toolil jäik ja sirge, suu kokku pigistatud, sõrmed nagu küünised ümber tühja klaasi, millesse ta himukalt vahtis. “Ja mis on siis see armastus? Ta ei armastanud mind. Ta armastab suuri pruunijuukselisi rinnakaid tütarlapsi. Kui ma noor olin, oli mul ilus rind.” “Pähklipruun neidis,” ütles Anna, jälgides, kuidas himukas käsi tühja klaasi hoidis.
Doris Lessing “Kuldne märkmeraamat”
