Pärast blogimist pole mul tõesti enam ühtegi vabandust, et mitte korrata eksamiks. Aga milleks korrata, kui mulle tundub, et ma saan juba aru? Lõpuks ometi saan aru, mida ma olen viimane pool aastat teinud (või äkki kauemgi veel).
Kui ma ütlen, et õpin soouuringuid, siis on raske kõrvale hiilida sellest räpasest sõnast nagu “feminism”. See pole isegi mitte sõna, see on emotsioon. Umbes samasugune kontsept nagu Jumal. Absoluutselt kõigil on oma arusaam sellest, mõnel tõesti lausa religioosne (võib-olla pean silmas iseennast poole aasta eest). Ma olen nende õpingute jooksul läbinud igasugu staadiume, alates sellest, et mõistan maailma täielikult, kuni selleni, et miks ma sellist asja õpin, sellist udutamist, miks see üldse olemas on. Seda on väga raske edasi anda, mida soouuringud endast kujutavad. Ma peaksin targutama arusaamatute sõnadega ja kohutava enesekindlusega, et tõestada, kuidas see, ütleme valdkond, ennast õigustab selliste pika traditsiooni ja kõrge prestiiziga valdkondade kõrval nagu seda on näiteks juura, filosoofia, loodusteadused, ausaltöelda pea kõik muu peale semiootika, mis on samasugune ääreala. Mida mina tahan väita, on see, et soouuringud on suuresti just selline eriala, mis vastab enamik kriteeriumitele, mida ülikoolilt inimese arengu kujundamises oodatakse, teadvustamata, et enamasti ei ole see üldse inimese enda süü, et see kõik tulemata jääb. Ma ei pea silmas akadeemilist arengut. Niiet kui ma pean lühidalt kokku võtma, mida ma olen pool aastat õppinud, siis tahan ma seda teha Doris Kareva luuletuse abil:
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?
Mulle tundub, et täna on ka teistel hea päev, nüüd võite enda peal katsetada, kas me loeme samu blogisid. Teised siin olid postitanud paar väga mõnusat asja, ma pean nad ise ka edasi andma.
Esiteks, huhh, lahe kunst. Mõned ikka oskavad, ma ütlen:
Ja teised oskavad ka, nii lahe video, noh:
