Rääkimata mu (veel sündimata) lastest, mul on raske edalegi ütelda, et ära muretse, kõik saab korda. Et ega see kõik veel maailma lõpp pole, kogu see häda, mis ümberringi on. Ma praegu veel suudan, kui ma end lehtedest ja uudisteportaalidest eemal hoian, aga hoiduda uudistest on sama võimatu, kui hoiduda iseend peeglist vaatamast/nägemast päeva jooksul. Ja nagu mu peegelpilt mulle vahel täitsa kena, vahel kohutav tundub, nii on ka uudistega: arva neist, mida tahad, aga nad näitavad meile osakest tõelisusest. Mind teeb see tõelisus murelikuks, ta koputab mu südametunnistusele, kui ma astun sisse mõnda megapoeketti ja premeerin end selle puhul, et mul ON raha, mõne made-in-Bandladesh-pluusiga. Või kui ma vihastan, kui mõni “parm haiseb odeka ja kuse järele” bussis, millega ma pean sõitma, sest seekord ma juhtumisi ei saanud autot laenata vanemate käest. Või kui 3 taksojuhti 4st Kopenhaagenis on ilmselgelt teise etnilise taustaga, koristaja ülikooli sööklas on ainus mustanahaline terves saalis ja prostituudid, kes tänaval midagi oma potentsiaalsele kliendile hüüavad, räägivad Ida-Euroopa päritolu paljastava aktsendiga inglise keelt. Ja selle kõige peale tulen ma koju, õgin ühe rasvast nõretava kebabi ja pärast hädaldan pool õhtut oma luksusprobleemis “ilm on nii sitt, ma ei suuuuuuuuudaaaa jooksma minna selle tuule kätte, aga Fitness Worldis lindi peal on nii jura, kui need masinad lärmavad, see pole ikka üldse REAL.”

Mul on üks sõbranna, kes töötab vabatahtlikuna prostituutide “päevakodus”, kuhu nad võivad igal hetkel minna, et veidi soojas olla, kohvi-teed juua, süüa saada, juttu rääkida, telekat vaadata, hügieenitarbeid, süstlaid ja kondoome saada, aga ka kellegagi muredest rääkida, vajadusel ööbida. Sõbranna on pidanud mitmeid kordi olema tugiisikuks. Ka olukordades, kus tullakse ja öeldakse, et nüüd on kõik, ainus väljapääs on enesetapp. Või kui need õnnetud naised räägivad, mis kodudest nad tulevad. Kus vägivald, seksuaalne kuritarvitamine, rääkimata süütust verbaalses vägivallast on alati olnud igapäev. Kus nende partner neid eelmisel päeval peksis, köiega radiaatori külge kinni sidus ja väljaheiteid sööma sundis. Kuidas nendel naistel pole muud valikut, kui süstida oma hingehinna eest saadud heroiini ning kõige selle sisse tagasi minna. Ja siis räägib üks naine, kelle jaoks see elu on üks iga(vene)päev, kuidas ta iga kuu paneb raha kõrvale sellest, mida ta oma keha võõrastele müües teenib ja suudab narkootikumide ostmisest “säästa”, et see väike summa annetada Amnesty Internationalile ja Unicefile, et midagigi…

Praegu on majanduslangus, võiks siiski Dieseli butiiki ka sisse vaadata, ega ikka iga päev ei leia kahetonniseid teksaseid -70% allahindlusega!