Hiljutise emakeelepäevaga seoses avalduvad kõikjal artiklid keelepoliitikast ja eriti inglise ja eesti keele vahelisest suhtest, ise aga taban end üha enam jännis olemas enda eesti keeles arusaadavaks tegemisega. Ma pean silmas iseendale selgeks tegemist, maailm saab minust väga kenasti aru. Kõige ekstreemsem on muidugi juba see, et sulaselged ümberpanekud inglise keelest eesti keelde ei kõla enam võõralt ei ütleja ega kuulja suus ja nii ei saagi enam aru, et keel on muutunud. Sellest, miks see nii on, kohe pikemalt.

Ma tunnen ennast tõelise ketserina, et pärast tõeliselt aktiivselt ülespuhutud diskursust keele ja meele kadumisest, eriti inglise keele sissetungi peatamatusest ja sellega kaasnevatest kohutavatest tagajärgedest (?) ei ole minu silme ette jõudnud artiklid mulle kuidagi ära põhjendanud, miks praegune protsess on sirge ja kiire tee hävinguni (ja jälle, mille: eestluse? mis see on? mul tekib ainult uusi küsimusi). Artiklid, mille sisuks on “oma keel, oma meel” on tavaliselt samasuguse retoorikaga nagu “maa tuleb täita lastega” – kõik on halb ja kui meie (artikli lugejad) kohe tegutsema ei hakka, siis, siis, siis… Mina isiklikult ei hakka riigile sünnitama, ükskõik, kui palju mulle makstakse, ja samuti ei ole ma oma meelt kaotanud, kuigi ma kohati täiesti kohutava inglise või teiste keelte mõjutustega eesti keelt räägin. Teinekord on efekt lausa päris vastupidine: ma suudan end teha lihtsamini arusaadavaks (endale ja teistele), kui ma laenan teistest keeltest väljendeid. See veel ei tähenda, et ma ei näe probleemi eesti keele kadumises. Näen küll ja suurt. Aga minu põhjused on väga konkreetsed: mul puudub erialane sõnavara eesti keeles. Seetõttu on mul esiteks raske omandada emakeeles teadmisi mind huvitaval erialal – kirjandust pole – ja teiseks on mul raske omandatut vahendada, st eesti keeles kõike seda head edasi anda. Pea kõik tuleb otsast alustada. Igapäevaelus tekivad raskused ainult sellepärast, et me üritame teadlikult rääkida eesti keeles ka siis, kui esimesena kättesaadavad väljendid on inglise keeles, sest… nii on ILUSAM (mingi efekt nendel artiklitel vist siiski on). Raskused aga tekivad enamasti sellepärast, et me oleme ülikoolis harjunud ainult inglisekeelset kirjandust lugema, loengutes aga nende üle emakeeles reflekteerimine on parimal juhul õppejõu privileeg…

Mäletan, et Uku Masing kuulutas indoeuroopa keeled vaesemateks, ja et seda enam peaksime väärtustama eesti keelt, mis vähemalt nii risustunud pole. Sel väitel puudub praktiline otstarve. Kui mu keel läheneb üha enam inglise keelele, siis on selle protsessi dünaamika ilmselgelt vastupidine: ma tunnen, et saan end paremini väljendada, mu sõnum jõuab paremini ja selgemini kohale. Pole võimalik tajuda iseenda maailma kitsenemist niikaua, kui kõik teised samas suunas liiguvad ja ükski välispidine impulss seda protsessi ei peata. Näiteks tugev impulss oleks, kui minust enam aru ei saadaks, kui ma peaksin omandama uue sõnavara eesti keeles, et end teistele, kes juba selle omandanud on, selgeks teha.

Hea küll, mulle meeldib üritada eesti keeles öelda kõike seda, mis tahab inglise keeles tulla, ka sellepärast, et see on lõbus, tõlkimine pakub mulle ikka huvi. Ja ma suudan leppida olukorraga, kus mind huvitaval alal puudub eestikeelne kandepind, ma keeran selle oma peas plussiks, mis mu karjäärile kasuks võib tulla tulevikus. Aga siit edasi mõteldes leian ma võib-olla ühise keele nende murelike artiklite autoritega: kui noor pealekasvav põlvkond tajub inglise keelt veelgi lihtsamini kättesaadava (ja meeldivama?) kognitiivse tööriistana, võib see saada potentsiaalseks takistuseks mulle endale nendega ühise (eesti) keele leidmisel. Ja see teeb mu maailmaparandamisplaanid keeruliseks.

Üleskutse järgmine: palun (mulle) ära seletada, miks eestlased peavad hoidma eesti keelt võimalikult puhta inglise keele mõjutustest ja mis siis saab, kui nad seda ei tee (lisaks minu põhjendusele)? Argumentide suhtes, mille tuumaks on, et eesti keel on ilus, eesti keel on terve omaette (st parem) maailm, ilma eesti keeleta kaob mitmekülgsus jmt, olen ma väga skeptiline, sest minu silmis on see mingi impersonaalne rahvusideoloogia, millel on päriseluga ainult näägutav kokkupuude. Muidugi ma olen väga valmis oma arvamust revideerima, kui tõesti peaks tulema häid argumente sellest rubriigist.

Mina oma siiani ühe praktilise ja konkreetse põhjendusega eesti keele arendamise kasuks näen emakeele elujõu hävitajana seda, et igav on. Igavad raamatud, igavad saated, igavad ajalehed, igavad muuseumid, igavad õpikud. Kõik on igav. Mis noortele meeldib? Tuleb küsida. Ja siis tuleb luua sellist omakeelset meediat, mida noored tarbida tahavad. Ma ei tea, paneme koolis noored vikipeedia artikleid kirjutama ja integreerime erinevad ainevaldkonnad emakeeletunniga: (taas)toodame korrektset eesti keelt kõigile. Keegi ei viitsi kuulata mingite filoloogide targutusi, kes – ma kahtlustan – on oma eestikeelses keskkonnas nii sees, et neil puudubki reaalselt selline kokkupuude inglise- või muu võõrkeelse maailmaga, et need lihtsalt ja märkamatult emakeelt mõjutama hakkaks, tahad või ei. Ja sellest tulenevalt ainsa vahendina eesti keele elushoidmiseks näevad eesti keele tunde ja eesti kirjandust (eelkõige muidugi räägime Tammsaarest mitmes köites, et ikka piisavalt igav ka oleks). Tuleb otsida üles need noored, kes on välismaal pidanud ukerdama oma võõrkeeltega ja kellel sellepärast uus armastus on tekkinud emakeele suhtes – äkki neil on häid ideid, mida teha, nii et ka keel oleks fookuses. Ajutorm! Ma löön hea meelega kaasa!