Rääkimata mu (veel sündimata) lastest, mul on raske edalegi ütelda, et ära muretse, kõik saab korda. Et ega see kõik veel maailma lõpp pole, kogu see häda, mis ümberringi on. Ma praegu veel suudan, kui ma end lehtedest ja uudisteportaalidest eemal hoian, aga hoiduda uudistest on sama võimatu, kui hoiduda iseend peeglist vaatamast/nägemast päeva jooksul. Ja nagu mu peegelpilt mulle vahel täitsa kena, vahel kohutav tundub, nii on ka uudistega: arva neist, mida tahad, aga nad näitavad meile osakest tõelisusest. Mind teeb see tõelisus murelikuks, ta koputab mu südametunnistusele, kui ma astun sisse mõnda megapoeketti ja premeerin end selle puhul, et mul ON raha, mõne made-in-Bandladesh-pluusiga. Või kui ma vihastan, kui mõni “parm haiseb odeka ja kuse järele” bussis, millega ma pean sõitma, sest seekord ma juhtumisi ei saanud autot laenata vanemate käest. Või kui 3 taksojuhti 4st Kopenhaagenis on ilmselgelt teise etnilise taustaga, koristaja ülikooli sööklas on ainus mustanahaline terves saalis ja prostituudid, kes tänaval midagi oma potentsiaalsele kliendile hüüavad, räägivad Ida-Euroopa päritolu paljastava aktsendiga inglise keelt. Ja selle kõige peale tulen ma koju, õgin ühe rasvast nõretava kebabi ja pärast hädaldan pool õhtut oma luksusprobleemis “ilm on nii sitt, ma ei suuuuuuuuudaaaa jooksma minna selle tuule kätte, aga Fitness Worldis lindi peal on nii jura, kui need masinad lärmavad, see pole ikka üldse REAL.”

Mul on üks sõbranna, kes töötab vabatahtlikuna prostituutide “päevakodus”, kuhu nad võivad igal hetkel minna, et veidi soojas olla, kohvi-teed juua, süüa saada, juttu rääkida, telekat vaadata, hügieenitarbeid, süstlaid ja kondoome saada, aga ka kellegagi muredest rääkida, vajadusel ööbida. Sõbranna on pidanud mitmeid kordi olema tugiisikuks. Ka olukordades, kus tullakse ja öeldakse, et nüüd on kõik, ainus väljapääs on enesetapp. Või kui need õnnetud naised räägivad, mis kodudest nad tulevad. Kus vägivald, seksuaalne kuritarvitamine, rääkimata süütust verbaalses vägivallast on alati olnud igapäev. Kus nende partner neid eelmisel päeval peksis, köiega radiaatori külge kinni sidus ja väljaheiteid sööma sundis. Kuidas nendel naistel pole muud valikut, kui süstida oma hingehinna eest saadud heroiini ning kõige selle sisse tagasi minna. Ja siis räägib üks naine, kelle jaoks see elu on üks iga(vene)päev, kuidas ta iga kuu paneb raha kõrvale sellest, mida ta oma keha võõrastele müües teenib ja suudab narkootikumide ostmisest “säästa”, et see väike summa annetada Amnesty Internationalile ja Unicefile, et midagigi…

Praegu on majanduslangus, võiks siiski Dieseli butiiki ka sisse vaadata, ega ikka iga päev ei leia kahetonniseid teksaseid -70% allahindlusega!

Milline on sinu tüüp?

Ta kuulis Marioni häält: “Ja siis on see tüdruk, Jean. Kui ma teda nägin, oli see veel üks ilmutus. Richard on temasse arumunud, nagu ta ütleb. Aga küsimus on selles, kellesse ta õieti armunud on. Ta on armunud teatud tüüpi, millessegi, mis mõjub tema riistale.” Marioni puhul üllatuslikult jäme väljend m õ j u b   t e m a   r i i s t a l e  sundis Annat talle uuesti otsa vaatama. Marion istus pingul, suur keha toolil jäik ja sirge, suu kokku pigistatud, sõrmed nagu küünised ümber tühja klaasi, millesse ta himukalt vahtis. “Ja mis on siis see armastus? Ta ei armastanud mind. Ta armastab suuri pruunijuukselisi rinnakaid tütarlapsi. Kui ma noor olin, oli mul ilus rind.” “Pähklipruun neidis,” ütles Anna, jälgides, kuidas himukas käsi tühja klaasi hoidis.

Doris Lessing “Kuldne märkmeraamat”

Päikeselapsed

Pärast seda hämmastavalt pikka novembrit peaks kohe viuhti koos sooja suvebriisiga peale tulema õnn, rahu ja stressivabadus. Aga ei, nii kui päike kiiskab ja on aeg hakata riideid seljast koorima, on põhjust uuesti pingete tekkimiseks. Allikas neile on nagu ikka haige kehakeskne ja end labaselt demonstreeriv ühiskond.

Sel ajal, kui tibid käisid talvel solaariumis, käisin ma ujulas trenni tegemas. Solaarium on üks kõige idiootsemaid väljamõeldisi ja nende kõige õigem koht ongi kaubanduskeskustes, nagu näiteks Tartu kaubamajas. Korraks tuli minulgi ühel meeleheitlikult hetkel, kui kaamos füüsiliselt ahistas (enne möödunud talve ma pidasin seda veidi sogajutuks, aga kahjuks põdesin ma selle haiguse väga rängalt üle, tõsimeeli), mõte minna lasta omale valguskiiritust otse näkku ja ihule. Raha mul ka ei olnud, et lennata kuhugi, kus inimestel silmad veel valgusega harjunud olid. Õnneks ma pidasin vastu ja boikoteerisin uhkelt igasugu “päikesekeskuseid”. Selle asemel olin soojas ujulas koos teiste tavaliste inimestega, st igas vanuses ja mõõdus veelembelistega.

Nüüd aga on tulemus käes. Kuidas ma lähen randa, kui mu päikest tagasi peegeldava keha eest tõmmatakse ilmselt päiksevarjud lahti? Sealjuures kui pole päevitust, paistavad ka parematel tütardel tihedamad kohad rasvkoes välja. Rääkimata sellest, et uusi päevitusriideid komplektis mingis kindlas suuruses osta ma ei saa, sest mul on kas a) olematud rinnad (variant parajad püksid); või b) ebanormaalselt pirnjas alakeha (variant paras top). Populaarsematest randadest nagu Pärnu, Kakumäe vmt on saanud lihtsalt Hollywoodi käepikendus, kus põhimõteteta, arvamuseta ja lällavate endademonstreerijate kõrvale pole võimalik minna lebotama. Varsti võib oma jalgu klaasikildude asemel äramurdunud kunstküüntega veristada kogemata.

Parematel päevadel olen ma omaarust üsna fit ja eesrindlik, halvematel surutakse ka mulle peale mõte, et olen paks, kole ja jube tark. Palun, mõistlikud tüdrukud, ärge minge enam solaariumisse, minge Aurasse valgusteraapiasse, kui kaamos peal. Alternatiiv on olemas. Miks enam kütta oma rahaga neid ahjusid, milles küpsevad meie igapäevased tibid? Või jumala eest, paneme talvel rahad ja jõud kokku ja lähme sooja kohta surma eest ära. Üksi on ikka kole nigel.