Homoseksuaalsus on üks nendest inimelu tõikadest, mis on jätkuvalt mõistetamatult diskrimineeritud. Siinkohal leiavad ateistid ja kristlased, eestlased ja venelased, noored ja vanad, mehed ja naised kõik kenasti ühise keele ja argumenteerides stiilis “Jumal pole nii loonud” või “Loodus pole nii seadnud” või “Käbi ei kuku kännust kaugele”, et homoseksuaalsus on perverssus ning maailm oleks parem koht, kui ühiselt võideldes hävitatakse see haigus (ehk saavutaksime ideaalse korra nagu Hitleri Saksamaa või Stalini NL, kus “puudus” homoseksuaalsus (nagu ka juudid ja jõulupuud)).
Esimene viga, mida homofoobid teevad, on see, et nad käsitlevad inimese seksuaalsust puhastes sinistes ja punastes toonides, eirates värvispektri laia ulatust ning mitmete varieeruvate lillade vahetoonide olemasolu. Läheme ajaloos tagasi aega, kui inimene veel kobas pilkases pimeduses ning oli pea võimetu rääkima elu loomulikkudest osistest nagu keha, seksuaalsus ja seksuaalne tervis. Leiame end aastas 1948 (pime aeg tõesti, mil meie praegu veel täies elujõus lähisugulased kannatasid räigete inimõiguste rikkumiste käes, teadmata, et juba järgneval aastal küüditatakse taaskord paljude nende sõpradest-tuttavatest, ehk nemad isegi). Alfred Kinsey, keda peetakse üldiselt seksoloogia isaks ning inimese seksuaalsuse teadusliku uurimise aluspanijaks, arendas koos paari kolleegiga oma uurimistöö tutvustamiseks välja nn Kinsey skaala. Skaala ühes otsas on täielik heteroseksuaalsus, teises aga täielik homoseksuaalsus, nende vahel mitmeid invariante. Indiviid võib oma seksuaalsust määrata skaala väga erinevates punktides asuvaks.
Aga oota, ütleb mõni teadjam, Kinsey panus seksoloogiasse on küll määramatu, kuid tema meetodid ja seetõttu tulemused teaduslikult kaheldavad, kuna ta empiiriliste uuringute valim ei olnud piisavalt teaduslikult leitud. Hea küll, mu õiglust taga ajav homofoobsete tunnetega vastuvaidleja, sul on õigus tema kergelt kaldus valimi suhtes, aga selles suhtes on ju põhjust siis rõõmustada, kuna homoseksuaalsus pole ühiskonnas nii levinud, nagu tema vabatahtlike ja vabameelsete uurimisaluste vastused andsid alust esimese hooga arvata. Ütleme, et skaala paremasse otsa paigutab end u 5% inimestest. Skaala kontsepti suhtes ei muuda see midagi. Sama arvas Fritz Klein, kes 30 aastat hiljem, aastal 1978 arendas Kinsey skaalat edasi ning lõi Kleini seksuaalse orientatsiooni võrgustiku, mis on tunduvalt mitmetahulisem.
Kõik see tõstatab küsimuse, millal on inimene homoseksuaalne? Kui inimene elab (puritaanidele südamerahustuseks) ühes monogaamses heteroabielus surmani ning saab, ütleme, kolm last, kuid terve oma seksuaalelu aja unistab või fantaseerib samast sugupoolest, kas ta on siis hetero- või homoseksuaalne? Aga kui vanematekodu tohutust pingest vabanevad üliõpilased eksperimenteerivad ühikapeol, on samasoolisega vahekorras (loomulikult naine naisega, see on ju lahe), kuid ülejäänud elu on vaid heteroseksuaalsetes suhetes, on ta siis hetero või homoseksuaalne? Aga kui tema viimased 3 seksuaalset kokkupuudet on homoseksuaalsed, sest näiteks lausa mitmel ühikapeol oli pingemaandus nii suur, kuid ta ise defineerib end heteroseksuaalsena, kumb ta siis veel on?
Minu arust on naisekeha ilus, nii esteetiliselt kui erootiliselt. Ma võin vabalt mõelda sellest seksuaalseid mõtteid ja need mõtted võivad mulle vabalt seksuaalselt mõjuda. Reaalsuses ma ei tunne seksuaalset tõmmet naissoo vastu. Mis me siis järeldame? Olen 10% homoseksuaalne. Millise näpu ja varba ma endal maha pean saagima ja Jumalale andma, sest loodus pole neid mu keha külge tegelikult tahtnud seada?
Kunagi pimedatel ja mustadel aegadel olid naised võimsalt diskrimineeritud (väikses Sveitsi maakonnas Appenzell Innerrhodenis anti Euroopas viimase territoriaalse üksusena naistele valimisõigus 1990.aastal). Naised poleks kindlasti saanud hakkama ilma aktiivsete inimesteta, kes nende inimõiguste eest võitlesid, kuigi ma ei oleks nii sinisilmne, et arvaks, et ainult tänu neile saan ma täna ülikoolis õppida, ise elatist teenida või valimas käia. Demokraatia juured on ühiskonna industrialiseerumises, mil ka senini marginaalsed grupid nagu naised oli vaja kaasata tööturule. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutusid nad ka potentsiaalsete valijatena. Pealegi on tegu poolega inimkonnast, üsna raske on sellist osa pimeda kontrolli all hoida (ja ometigi pole olukord paljuski kohtades siiani muutunud). Homoseksuaalsete puhul on lood natukene keerulisemad, sest nad on vähemuses ja lausa niivõrd, et neid kui väga tasuvat valijategruppi vmt pole mõtet püüdma hakata, sest lihtsam on meelitada kõik silmale meeldivalt nähtaval olevad Pirogovi skinhead‘id valima, lubades homoseksuaalsus ära hävitada. Ma leian, et väga oluline on, et mõistusega heterod avalikult toetaks kõiksugu vähemusi, et vähemalt meie lapsed saaksid elada tolerantsemas, aktsepteerivamas, loomingulisemas ning põnevamas maailmas. Täna ei kujuta enam keegi endale ette, et neid vastu nende tahtmist kapisuurusesse vagunisse topitakse ning maailma äärele saadetakse, miks olla ise pimedad küüditajad?
Mina tegin enda jaoks esimese sammu. Germ.rom. instituudi stendil oli reklaamplakat eelmisel kuul loodud Tartu geinoorte ühendusele. Täna oli nende esimene filmiõhtu, kus näidati väga head filmi Raibow’s End. Ka mina käisin seal, sest tahtsin seda filmi näha. Ma käisin üksi, kuna teised, keda kutsusin, ei saanud tulla. Ma ei läinud sinna uljalt nagu muidu kinno või teatrisse, sest mul pole kuigi palju kokkupuuteid homoseksuaalsete inimestega ja ka mul on omad tobedad eelarvamused. Aga ma läksin sinna julgemalt kui ma oleks läinud samal ajal filosoofiateaduskonna, kus film toimus, vastas olevasse Pirogovi parki, kus needsamad skinhead’id viina jõid. Sest homoseksuaalsed on tavalised inimesed nagu heteroseksuaalsedki ning tore on koos teiste omasugustega targemaks saada.
Mul on kahju, et ma pole praegu mitte keegi, aga ma luban, et kui see olukord ühel päeval muutub, annan ma endast parima võitluses selle ainsa haiguse vastu, mis on surmav, kuid kahjuks mitte selle põdejale. See haigus on ignorantsus.
