Teatan avalikult: olen homoseksuaalne

Homoseksuaalsus on üks nendest inimelu tõikadest, mis on jätkuvalt mõistetamatult diskrimineeritud. Siinkohal leiavad ateistid ja kristlased, eestlased ja venelased, noored ja vanad, mehed ja naised kõik kenasti ühise keele ja argumenteerides stiilis “Jumal pole nii loonud” või “Loodus pole nii seadnud” või “Käbi ei kuku kännust kaugele”, et homoseksuaalsus on perverssus ning maailm oleks parem koht, kui ühiselt võideldes hävitatakse see haigus (ehk saavutaksime ideaalse korra nagu Hitleri Saksamaa või Stalini NL, kus “puudus” homoseksuaalsus (nagu ka juudid ja jõulupuud)).

Esimene viga, mida homofoobid teevad, on see, et nad käsitlevad inimese seksuaalsust puhastes sinistes ja punastes toonides, eirates värvispektri laia ulatust ning mitmete varieeruvate lillade vahetoonide olemasolu. Läheme ajaloos tagasi aega, kui inimene veel kobas pilkases pimeduses ning oli pea võimetu rääkima elu loomulikkudest osistest nagu keha, seksuaalsus ja seksuaalne tervis. Leiame end aastas 1948 (pime aeg tõesti, mil meie praegu veel täies elujõus lähisugulased kannatasid räigete inimõiguste rikkumiste käes, teadmata, et juba järgneval aastal küüditatakse taaskord paljude nende sõpradest-tuttavatest, ehk nemad isegi). Alfred Kinsey, keda peetakse üldiselt seksoloogia isaks ning inimese seksuaalsuse teadusliku uurimise aluspanijaks, arendas koos paari kolleegiga oma uurimistöö tutvustamiseks välja nn Kinsey skaala. Skaala ühes otsas on täielik heteroseksuaalsus, teises aga täielik homoseksuaalsus, nende vahel mitmeid invariante. Indiviid võib oma seksuaalsust määrata skaala väga erinevates punktides asuvaks.

Aga oota, ütleb mõni teadjam, Kinsey panus seksoloogiasse on küll määramatu, kuid tema meetodid ja seetõttu tulemused teaduslikult kaheldavad, kuna ta empiiriliste uuringute valim ei olnud piisavalt teaduslikult leitud. Hea küll, mu õiglust taga ajav homofoobsete tunnetega vastuvaidleja, sul on õigus tema kergelt kaldus valimi suhtes, aga selles suhtes on ju põhjust siis rõõmustada, kuna homoseksuaalsus pole ühiskonnas nii levinud, nagu tema vabatahtlike ja vabameelsete uurimisaluste vastused andsid alust esimese hooga arvata. Ütleme, et skaala paremasse otsa paigutab end u 5% inimestest. Skaala kontsepti suhtes ei muuda see midagi. Sama arvas Fritz Klein, kes 30 aastat hiljem, aastal 1978 arendas Kinsey skaalat edasi ning lõi Kleini seksuaalse orientatsiooni võrgustiku, mis on tunduvalt mitmetahulisem.

Kõik see tõstatab küsimuse, millal on inimene homoseksuaalne? Kui inimene elab (puritaanidele südamerahustuseks) ühes monogaamses heteroabielus surmani ning saab, ütleme, kolm last, kuid terve oma seksuaalelu aja unistab või fantaseerib samast sugupoolest, kas ta on siis hetero- või homoseksuaalne? Aga kui vanematekodu tohutust pingest vabanevad üliõpilased eksperimenteerivad ühikapeol, on samasoolisega vahekorras (loomulikult naine naisega, see on ju lahe), kuid ülejäänud elu on vaid heteroseksuaalsetes suhetes, on ta siis hetero või homoseksuaalne? Aga kui tema viimased 3 seksuaalset kokkupuudet on homoseksuaalsed, sest näiteks lausa mitmel ühikapeol oli pingemaandus nii suur, kuid ta ise defineerib end heteroseksuaalsena, kumb ta siis veel on?

Minu arust on naisekeha ilus, nii esteetiliselt kui erootiliselt. Ma võin vabalt mõelda sellest seksuaalseid mõtteid ja need mõtted võivad mulle vabalt seksuaalselt mõjuda. Reaalsuses ma ei tunne seksuaalset tõmmet naissoo vastu. Mis me siis järeldame? Olen 10% homoseksuaalne. Millise näpu ja varba ma endal maha pean saagima ja Jumalale andma, sest loodus pole neid mu keha külge tegelikult tahtnud seada?

Kunagi pimedatel ja mustadel aegadel olid naised võimsalt diskrimineeritud (väikses Sveitsi maakonnas Appenzell Innerrhodenis anti Euroopas viimase territoriaalse üksusena naistele valimisõigus 1990.aastal). Naised poleks kindlasti saanud hakkama ilma aktiivsete inimesteta, kes nende inimõiguste eest võitlesid, kuigi ma ei oleks nii sinisilmne, et arvaks, et ainult tänu neile saan ma täna ülikoolis õppida, ise elatist teenida või valimas käia. Demokraatia juured on ühiskonna industrialiseerumises, mil ka senini marginaalsed grupid nagu naised oli vaja kaasata tööturule. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutusid nad ka potentsiaalsete valijatena. Pealegi on tegu poolega inimkonnast, üsna raske on sellist osa pimeda kontrolli all hoida (ja ometigi pole olukord paljuski kohtades siiani muutunud). Homoseksuaalsete puhul on lood natukene keerulisemad, sest nad on vähemuses ja lausa niivõrd, et neid kui väga tasuvat valijategruppi vmt pole mõtet püüdma hakata, sest lihtsam on meelitada kõik silmale meeldivalt nähtaval olevad Pirogovi skinhead‘id valima, lubades homoseksuaalsus ära hävitada. Ma leian, et väga oluline on, et mõistusega heterod avalikult toetaks kõiksugu vähemusi, et vähemalt meie lapsed saaksid elada tolerantsemas, aktsepteerivamas, loomingulisemas ning põnevamas maailmas. Täna ei kujuta enam keegi endale ette, et neid vastu nende tahtmist kapisuurusesse vagunisse topitakse ning maailma äärele saadetakse, miks olla ise pimedad küüditajad?

Mina tegin enda jaoks esimese sammu. Germ.rom. instituudi stendil oli reklaamplakat eelmisel kuul loodud Tartu geinoorte ühendusele. Täna oli nende esimene filmiõhtu, kus näidati väga head filmi Raibow’s End. Ka mina käisin seal, sest tahtsin seda filmi näha. Ma käisin üksi, kuna teised, keda kutsusin, ei saanud tulla. Ma ei läinud sinna uljalt nagu muidu kinno või teatrisse, sest mul pole kuigi palju kokkupuuteid homoseksuaalsete inimestega ja ka mul on omad tobedad eelarvamused. Aga ma läksin sinna julgemalt kui ma oleks läinud samal ajal filosoofiateaduskonna, kus film toimus, vastas olevasse Pirogovi parki, kus needsamad skinhead’id viina jõid. Sest homoseksuaalsed on tavalised inimesed nagu heteroseksuaalsedki ning tore on koos teiste omasugustega targemaks saada.

Mul on kahju, et ma pole praegu mitte keegi, aga ma luban, et kui see olukord ühel päeval muutub, annan ma endast parima võitluses selle ainsa haiguse vastu, mis on surmav, kuid kahjuks mitte selle põdejale. See haigus on ignorantsus.

Usk, lootus, armastus.

Internetiavarustest võib leida nii mõndagi: filosoofiat, sotsioloogiat, poliitikat, meelelahutust, huumorit. Viimase alla paigutan paar lehte, millele olen sattunud, veetes pimedaid öötunde arvutitaga. Palun naerge teiegi kaasa paarile säravamale pärlile (viimane neist võib isegi teie maailmapilti avardada, kui palju on meie ümbes sellist, millest aimugi pole) : Saa vabaks pornograafiasõltuvusest, Pääsetee homoseksuaalsetele, Maggot Lover.

Olen hakanud üha rohkem imestama, kuidas saavad anno 2008 eksisteerida sellised leheküljed nagu esimesed kaks. Et veel praeguselgi ajal õpetatakse:

1) Jumal andis meile mõned väga selged juhendid, milline seks on vastuvõetav. Jumal lubab seksi abielus paaridele ja seda mehe ja naise vahel (Markuse 10:6-9; 1.Moosese 2:24). Iga seksuaalne tegevus väljaspool seda on patt, millel on tagajärjed ja mõnel juhul eluaegsed.

2) Masturbatsioon on sõltuvuslik ja annab ihale jalgealuse meie meelte kontrollimiseks. Samuti see hävitab meie abielu sekselu, häälestades meid seksuaalselt endale. Masturbatsioon ei õpeta meile midagi meie abikaasade armastamise kohta ja enda andmisest talle seksi ajal. Samuti see on ainult oma enda ihade rahuldamine.

3) Väldi inimeste vaatamist seksuaalsel viisil. Kui sa ei suuda vaadata inimest ilma seksuaalsete mõtetega, siis ära vaata üldse!

4) Homoseksualistide ja lesbide käitumine on õpitud käitumine. Jumal lõi inimesed heteroseksuaalseteks. Homoseksulaism on väliste mõjude tulemusel tekkinud elustiil. Homoseksualism ei ole kaasasündinud probleem, sellest on võimalik vabaneda.

Huvitav on see, et pornograafia on midagi, mida ei tohi vaadata, sest see teeb sind räpseks, võimendab su pärispattu tuhandekordselt ja kui sa veel peaksid masturbeerima, siis saab inferno sulle olema igikestev. Unusta ära paradiis ja kõik see muu hea, mis su roojane hing muul juhul pärast surma ehk näeks. Aga et pornograafia on rõve, sest ta on ebaloomulik, alandav, teeseldud ja kohtleb nii mehi kui naisi täielike objektidena, on võimalikult elukauge ja õpetab valesid väärtusi, sest kogu inimlik aspekt suguühte juurest on eemaldatud, vot see polegi kuigi oluline. Kristlane ei pea teadma, miks miski on halb, piisab sellest, kui autoriteedid selle halvaks kuulutavad, sest patune on ta nii või naa. Ja ma ei hakka homoseksuaalsuse kohta sõna võtmagi, kuna antud juhul piisab minu meelest väga lihtsast ja loogilisest küsimusest: kui homoseksuaalsus on õpitav, siis miks, MIKS peaks keegi vabatahtlikult tahtma olla homoseksuaalne sellises vaenulikus ühiskonnas?

Juba vaikselt hakkasime ärrituma, eks? Aga tasub meenutada, et need lehed on seal juba mõnda aega olnud koos igasugu muu kräpiga, mis netis iidamast-aadamast alles. Siis aga selgub Postimehest: Elukultuuri Instituut avas täna internetiportaali abort.ee, kus käsitletakse inimese sünnieelse arengu ning abordi reaalsusega seonduvaid küsimusi. Täna tähendab 7.aprilli aastal 2008. Sealt saame muuhulgas teada, et abort pole õigustatud ka juhul, kui lapsel on tuvastatud väärareng, kui ta on vägistamise või intsesti tulemus. Sealt tsiteeriksin vaid ühte lõiku, mis hõlmab minu meelest kenasti kogu kristliku seksuaalsuse ja reproduktiivsuse paradigma negatiivseid ja ometigi täies elujõus olevaid aspekte:

Vägistamine ja intsest on hirmuäratavad kuriteod, mille pahelisust on kerge üle kanda täiesti valedele isikutele, nagu naisele või lapsele. Siiski on ainukene kuritegelik osapool vägistamise juures just nimelt vägistaja. Tema ainukesena väärib ka karistust. Naise isiksust ja eneseväärikust on vägistamine küll sügavalt haavanud, kuid tema põhjavat olemust ja sellega kaasnevat inimväärikust ei ole isegi puudutatud. Tõelist inimväärikust ei saa keegi naiselt röövida peale tema enda. Süütu lapse tapmine on aga tegu, mis teeb ka emast süüdlase ning kahjustab ühtlasi tema inimväärikust.

P.Bourdieu räägib teoses “Meeste domineerimine”, kuidas kirik on üks mõjukamaid institutsioone, mis säilitab status quo’d. Naiste peal rakendub sümboolne vägivald, mida on raske hoomata, kuna see ei väljendu puhtfaktiliselt nagu valimisõiguses, õiguses omada oma vara, loorikandmises, keelus olla meestega samas ruumis jne. Kui aga lugeda, mida propageerib abort.ee, on ilmselge, et võrdõiguslikkusest on asi jätkuvalt kaugel. Alates hetkest, mil seksuaalakt on lõppenud, on vastutus naise õlul. Sealjuures ei ole tähtis, kuidas laps sai eostatud, mis arvab isa lapse sünnist, millisesse peresse ta sünnib. Lehekülg ei propageeri jällegi mitte mingil kombel ennetavaid vahendeid nagu seksuaalhariduse andmine ja preservatiivide kasutamine (viimane pole ju lubatutki). Ja on lausa uskumatu, et mainitud Elukultuuri Instituudi lehelt leiame artikli, mis käsitleb naiste ümberlõikamist, ja sealjuures suudab see ikkag üle minna aruteluks abordi üle, väites muuseas:

Tegelikult ei ole Aafrika genitaalide lõikaja noal ja nõelal ning Lääne reproduktiivtervishoiutöötaja vaakumsondile või kontratseptiividel suhtumise osas suurt vahet.

Ühesõnaga, keha jõhker deformeerimine võrdub rasestusvastaste vahendite kasutamisega.

Kui nüüd juba päris närvi olla, siis paneb täpi i-le veel viimane asi. Vaadake filmi “Jesus Camp”. Ja mõelge, et 28. mail 2007 avati USAs esimene muuseum maailmas, mis ei põhine teaduslikul alusel, kuid esitleb oma materjali tõena: Creation Museum. Pärast neid kahte näete, et asi on naljast väga kaugel.

Vastukaaluks abort.ee üleskutsele reklaamida neid ja toetada, kutsun iga mõtlevat inimest üles tegema antireklaami kõigile siiani prevalveerivatele vananenud usudogmadele. Propageerige ennetamist, teadusel põhinevat argumenteerimist, laiemalt kui põhjus-tagajärg mõtlemist. See, mis usus on hea, on üldinimlikud väärtused, mis ei põhine Piiblil, vaid empaatial ning mõttejõul. Ma ei ole halvem inimene, sest ei usu kristlikku Jumalasse või sellesse, et olen sündinud patusena, ning mitte keegi ei saa mind tembeldada amoraalseks selle põhjal.