Tänavakunst Eestis on lapsekingades. Mingeid sirgeldusi ja 666-si on küll näha siin ja seal, aga kunsti mõõdet ei anna need ühestki otsast välja. Minu jaoks on kunstil kaks põhieesmärki: esteetiline ja kriitiline. Esimese viljelemiseks tuleb kasuks teatav talent, teise kriteeriumiks on taip. Kellel talent puudub, võib tööle panna oma taibu.
Tänavakunstiga on nagu kõige muuga: kui sa sellest midagi eriti ei tea, on kerge hukka mõista. Pärast filmi Bomb It nägemist muutusid minu seisukohad tunduvalt. Graffiti hälbib meie harjumuslikust arusaamast avaliku ruumi kohta ja sellepärast tahaks teda esimese asjana sodiks tembeldada. Tegelikult on avalik ruum tugevalt ekspluateeritud. Selle illustreerimiseks on Hollandi kunstirühmitus Studio Smack teinud lühikese filmi Kapitaal, mis juhib tähelepanu kõiksugu visuaalsele reklaamile ja meediale, mis meid iga päev ümbritseb. Visuaalse müraga on lihtsam harjuda, aga samamoodi muutud sa lõpuks tuimaks, nagu pidev lärmis elamine tuhmistab su kuulmist. Bomb It’is oli tuhat head mõtet, aga toon välja nendest ühe. Vaadates telekat, teed sa kommertskanaliga teatud “kokkuleppe”: sina näitad mulle mind huvitavat programmi, vastutasuks olen ma nõus vahepealsete reklaamklippidega ja vahel ka vaatan neid. Keegi pole aga küsinud inimeste käest, kas nad tahavad või ei taha vaadata avalikku ruumi risustavat reklaami. Me oleme sunnitud seda tarbima. Ja see on sisuliselt inimõiguste rikkumine, sest avalik ruum kuulub kõigile, mitte ainult raha omavatele kapitalistidele, kes üritavad müüa oma idiootseid tooteid ja nüristavad inimeste meeli oma reklaamiga.
Kui sa ei ole nii osava käega kui näiteks Banksy või Zevs, kes, nagu mitmed teisedki, ühendavad suurepäraselt esteetika oma poliitilise sõnumiga, võid esialgu piirduda vaid sõnumi edastamisega. Ajuvabad reklaamid risustavad linnaruumi ikka aeg-ajalt. Kui näed sellist, mine ja vandaalitse, näita mündi teist poolt. Sellega saame hakkama nii sina kui mina:
Bomb it, bomb it, bomb it!
